Eile käisin jooksmas ja läks normaalselt. Ainult et terve õhtu olin väsinud ja näljane.
Täna mõtlesin minna metsa jooksma. Olen hästi halvas tujus ja eriti kirjutada ei viitsi.
Aga sport peaks tujule mõjuma hästi. Niikuinii uimerdan, saan vähemalt oma negatiivse energia välja elada. Kui muud kasu pole, siis olen vähemalt pärast nii väsinud, et ei jaksa uriseda ega möliseda.
Vanasti ma mäletan, et sport andis energiat, ei tea, miks enam ei anna.
Igal juhul ma ikka üritan veel. Ma ei olegi hetkel täheldanud muud mõju, kui see, et olen väsinud, näljane ja midagi muud eriti teha ei jaksa. Aga ma ei jaksanud vist enne ka.
Tuju on küll täiesti null, ma ei mäleta, et mul varem nii halb tuju oleks olnud. Ma olen tige nagu porikärbes!
Lähen siis jooksen metsas, et jalgu mitte liialt põrutada, põlved on tunda ikka andnud. Mereni ja tagasi... eks hiljem saab mööda rannaäärt veel joosta!
Õhtusöögiks teen pastat ja loodan, et ma väga näljaseks ei muutu, muidu söön liiga palju, võtan kaalus juurde ja ei jaksa enam joosta eriti.
Ilm on ka ilusaks läinud... mingit spordirõõmu mul pole.. ma lähen praegu lihtsalt vihaga jooksma. Aga savi, kas viha või armasusega, põhiline, et jooksen, onju?
Kasvatab vähemalt iseloomu!
No comments:
Post a Comment