26. juuni - 4. jooksupäev

Eile käisin jooksmas ja läks normaalselt. Ainult et terve õhtu olin väsinud ja näljane.

Täna mõtlesin minna metsa jooksma. Olen hästi halvas tujus ja eriti kirjutada ei viitsi.

Aga sport peaks tujule mõjuma hästi. Niikuinii uimerdan, saan vähemalt oma negatiivse energia välja elada. Kui muud kasu pole, siis olen vähemalt pärast nii väsinud, et ei jaksa uriseda ega möliseda.

Vanasti ma mäletan, et sport andis energiat, ei tea, miks enam ei anna.

Igal juhul ma ikka üritan veel. Ma ei olegi hetkel täheldanud muud mõju, kui see, et olen väsinud, näljane ja midagi muud eriti teha ei jaksa. Aga ma ei jaksanud vist enne ka.

Tuju on küll täiesti null, ma ei mäleta, et mul varem nii halb tuju oleks olnud. Ma olen tige nagu porikärbes!

Lähen siis jooksen metsas, et jalgu mitte liialt põrutada, põlved on tunda ikka andnud. Mereni ja tagasi... eks hiljem saab mööda rannaäärt veel joosta!

Õhtusöögiks teen pastat ja loodan, et ma väga näljaseks ei muutu, muidu söön liiga palju, võtan kaalus juurde ja ei jaksa enam joosta eriti.

Ilm on ka ilusaks läinud... mingit spordirõõmu mul pole.. ma lähen praegu lihtsalt vihaga jooksma. Aga savi, kas viha või armasusega, põhiline, et jooksen, onju?

Kasvatab vähemalt iseloomu!

2. jooksupäev - tõrge

Tänane jooksupäev läks täitsa luhta, kui nii võib öelda. Ilm oli küll väga ilus, ilusamaid, mida ma üldse näinud olen viimasel ajal. Aga joosta ei jaksanud ma üldse.

Läksin siis oma dressidega õue ja täna oli probleem selles ka alguses, et tossud, mid ama mõttes jalga panna nii kiitsin, ei olnudki mugavad jalas enam.

Jooksma hakates oli tunne, nagu kooliajal: ei jõua, ei jaksa, ei taha. Ma ei hakanud end sundima ka, tegin otsuse eile, et jooksen nii palju kui jaksan ja kui joosta ei jaksa, siis kõnnin, kuna esmaspäeval tundsin end päris halvasti pärast jooksu.

Loodan, et ülehomme jaksan jälel joosta!

Toitumisest

Spordi puhul on toitumine väga oluline. õige toitumine annab piisavalt energiat ja aitab taastuda ka paremini.

Pärast jooksu soovitatakse süsivesikuid tarbida ja süüa soovitatakse pastat. Üks mu sõber ütles täna sama, kui talle helistasin.

Nüüd ma igal juhul nuputan, et kuidas teha nii, et ei peaks toidule liiga palju tähelepanu ja raha kulutama ja saavutada seejuures maksimaalne tulemus.

Kuna ma liha ei söö enam, siis ma pean mõtlem, et mida ma söön. Homseks plaanisin teha pastat krevettidega, mitte et ma oskaks, aga noh!:D

Sisetunne ütleb, et peaks müslibatoone sööma, aga miks ei tea! :)

Nii et ma ostan siis poest müslibatoone ja hästi palju makarone!:)

Enesetunne on jälle nii imelik, võib-olla on mingi haigusepisik sees. Ma lihtsalt palvetan usus, et ma saan terveks ja kõik korda, et ma saan edasi joosta! :)

Trennistrateegiatest

Treenimine on ikka üks keeruline asi tegelt. Ei tohi treenida liiga palju ja liiga vähe ka ei saa, siis ei saavuta eesmärki. Kuigi vähe treenida on kasulik igal juhul.

Alguses esimese hooga mõtlesin, et asi käib siis nii, et väikeste vahedega jooksen ja pikendan vahemaad ja lisan kiirust ka. Nüüd olen lugenud, et vahemaad pikendada ja kiirust lisada korraga ei tohi... ja ületreenimise hirmus olen üldse mõelnud, et ma parem ei lisagi kiirust. Samas mingi aeglase tempoga jookseksin maratoni kuus tundi, kui jube see oleks...

Mul on tekkinud kange isu võtat ette pikki distantse... see tundub nii ahvatlev... ma ei tahakski joosta üldse kiiresti aga kaugele ja kaua, tundub kuidagi äge. Ma ei ole selleks veel valmis, kuid vaikselt distantsi pikendades ei jõua ma selleni niipea... seega mõtlesin, et kui treenida hoopis nii, et joosta oma kolm kilti kolm korda nädalas ja hiljem, järgmisest nädalast tihendada, et kolm kilti päevas ja siis puhkepäev ja siis üks pikk jooks. Oleks see üldse loogiline või ehmataks keha liiga ära?

Ei mina ei tea ju, aga ma võiksin proovida. Kui ei jaksa, saab ju pooleli jätta, rahulikult. Ma võtan endale eesmärgi mitte joosta edasi, kui jalgu ei tunne. Eilne kogemus polnud just parim, oli hoiatav selles suhtes.

Ma tahan liiga palju joosta, tahan ikka palju rohkem, kui saan.

Täna on hakanud selg valutama. Käisin vahepeal väljas ja mõne kilomeetri jalgsi, tunne oli päris hea. Aga nüüd valutab selg, nagu mul kunagi tavaliselt ei valuta. Muret teeb see. Aga vähemalt põlvedel on pare, ehkki vahepeal tunnen soojust põlves, nagu mul ka tavaks poel tunda.

Ma jätan oma treeningstateegia siis praegu lahtiseks. Selle kas pikendan või tihendan. Kiiruse jätan ehk praegu samaks... ma ei tea ju ka, aga ma ei julge väga palju jamada enda võimetega.

Mul on igal juhul eesmärk jõuda nii kaugele, et saan joosta tund aega järjest, see on selline väiksem eesmärk.

Oh pekki, kõhtu lõi ikka kõva valusööst praegu...

Igal juhul rohkem kui ma jaksan, ma ei tee. Järgmisel nädalal otsustan, kas osalen maratonil ja kui pikal distantsil. Enesetunde järgi. Pragu on asi ikka väga kahtlane... :)

22. juuni - päev pärast esimest jooksu, puhkan

Tere mu kallis jooksupäevik. Täna ma ei jookse, täna puhkan. Ehkki panin esialgu jooksuplaani kirja, et jooksen tänagi, et pühad jääks vabad, jätan jooksu ikka homsele.
Lugesin eile õhtul jooksjate blogisid ja soovitusi algajatele ning soovitusi taastumiseks ning sain teada, et alguses tuleks ikka üle päeva joosta vähemalt, mitte järjest ning samuti sain tead, mis vigu olen teinud.

Kuna mu enesetunne on üsna kehv, pean vigadele tähelepanu pöörama küll. Siin need on:

- ma ei valmistanud end ette.
Algajal soovitatakse keha jooksmiseks ette valmistada: võimelda, kõndida, joosta pausidega. Mina arvasin, et see on nõrkadele, et tuleb vastu pidada jne. Oma peas ma mõtlesin küll, et kuidas mu keha nüüd sellega toime tuleb, et järsku sportlaseks hakkasin, aga armu ma ei andnud ka.

- jooksin korraga liiga palju.
Kuigi 3 kilomeetrit pole mingi palju, on see üsnagi mu võimete piir, mis ma trenni tegemata raksuga joosta suudan. Pärast poolt jooksu tundsin eile, et enam ei jaksa. Oleksin pidanud siis katkestama ja vahepeal kõndima. Algajale soovitatakse joosta aeglasemalt ja joosta vähem, kui plaanitud. Mina kulutasin ära kogu oma potentsiaali ja olin pärast täiesti läbi.

- sõin enne jooksu liiga palju.
Võileivad, kook, jäätis... pole just parim menüü enne sportimist. Pelaegi, kehale andis see ilmselgelt vale signaali sellest, mis teda õhtupoolikul ees võiks oodata.

- jooksin valel kellaajal.
õhtul pool kaheksa pärast tööpäeva ja šoppamist on ikka suht lambikas jooksma minna. Parim aeg on pärast lõunat neljast seitsmeni. Või hommikul kümne ajal. Edaspidi püüan sellest kinni pidada.

Peale kõige muu tean ise ka, et olen liiga vähe maganud ja liiga palju tööd teinud, pealegi mu töö on üsnagi palju jalgadel seismine ja ringi käimine. Nii et selles osas tuleb ka vähemalt unega midagi ette võtta.

Kõhus keerab imelikult ka... ma vist sõin midagi liiga rammusat või vanaks läinud asja! :) Sellised asjad tuleb ikka ära lõpetada, kui tahan oma jooksu parandada.

Lugesin eile nii palju õudukaid jooksmise kohta, et se ei tundu enam üldse lihtne ja lõbus... mingid rebendid ja taastumine, mis kestab päevi ja nädalaid... ma lihtsalt loodan, et madalat tempot hoides väldin selliseid probleeme.

Põlved teevad muret. Hakkasid eile jooksu ajal natukene valutama või noh on imelikud... nagu õrnad või kuidas selle kohta öelda, ja siiamaani. Minu väiksed põlvekesed, loodan ikka väga, et nad peavad vastu.

Sain ka teada eile infot uurides, et peaksin üldse spordiarsti juures kontrollis käima, enne kui maratoni hakkan planeerima endale. Kust ma selle veel leian... ohh, ma loodan, et ma ikka tohin sporti teha.

Üldiselt ma olen juba oma sportlikust minast väga sillas. Ma ei jõua ära oodata aegu, kui saan joosta tund ja 2 ilma probleemideta ning pärast jooksu süüa mõned süsivesikud, juua üks spordijook ja mitte tunda piinavat valu ega lihaste jõuetust. See peaks olema võimalik.

Mu enesetunne teeb mulle küll muret, aga ma tuletan endale meelde, et ka ilma jooksmata on see olnud pigem halb magamatusest ja tööväsimusest. Usun, et saan sellest üle. Nii et iisi gööl, asi pole jooksus, beliiv mii.

Homme on siis jälle jooks plaanis ja seekord võtan asja ikka väga rahulikult. Jooksen hästi aeglaselt, isegi kui see tundub naljakas (soovitus algajale), teen pause ega lase tekkida olukorral, kus ma oma jalgu ei tunne.

Täna joon ainult kummeliteed, et oma organismi puhastada ning üritan puhates oma liikmeid "poputada". Vahepeal räägin neile ka, et nad on hästi tublid (nali, ma tegelt vist ikka ei usu, et rääkimine aitab).

Eile ma tegelesin väga palju oma mõtlemisega. Terve jooksu aja seadsin sihte, julgustasine end, tuletasin meelde, et lähen jooksma ka ülehomme, kinnitasin endale, et ma ei jookse niisama, mul on eesmärk jne. Oma peas jõudsin ikka väga lennukatesse kaugustesse, jättes keha kaugele maha. Nii et vaimus olen juba sporditüdruk valmis, usun, et mu keha ka sellega harjub ja toime tuleb. Ma ütlen ausalt, et oma tahtejõuga võiksin joosta terve päev otsa, aga ma lihtsalt püüan endale mitte liiga teha.

Täna püüan natuke võimelda ka. Kõik saab korda, Mari-Vivian. Piisavalt und, piisavalt taastumist, tervislik toit ja imed sünnivad.

Ahjaa, hakkasin ju taimetoitlaseks, õigemini mittelihasööjaks. Usun, et see ei tekita probleeme juurde mulle.

Mari-Vivian, sa suudad, su keha ei vea sind alt! :)

Jooks ümber Tallinna

Kuna maraton eeldab pikki distantse, siis mõtlesin, et oleks tore joosta kodust võimalikult kaugele ja tagasi, näiteks mõnda teise linnaossa Tallinnas. Esialgu kodu lähedale, aga hiljem ka kaugemale, näiteks Lasnamäel võiks ära käia.
Et ikka toredam oleks, võiks seal kuskil mõne teise sõbraga liituda ja koos joosta mingi distantsi ja siis tagasi koju tulla!

Sellega seoses... kui leidub keegi, kes minuga koos jooksma tahab tulla: andke teada! Eriti kui teie kodu lähedal on ilusaid jooksupaiku (nagu Nõmmel, Pirital, Kalamajas jm). Jooksen sulle koju, sinuga koos nii palju kui sulle sobib, saadan su joostes koju ja jooksen oma koju tagasi. Aga sa pead valmis olema, kui ma jõuan, sest peatuma ei saa ma jääda.

Järgmisel nädalal tahaks esimese distantsi teha... Koplisse, Kalamajja või Mustamäele... kui tulijaid oleks ühest kohast rohkem, võtaks kõik ükshaaval kaasa ja "raputaks" koju "tagasi"...

Andke endast märku! ;)

1. jooksupäev - tehtud!

Käed värisevad, aga see on vist normaalne!
Ülehomme lähen ka jooksma. Ma usun, et ma jaksan! Praegu on küll tunne.. teistsugune.:D
Enne jooksma asumist käisin köögist ka läbi! Isa ikka innustas täiega, ütles, et Ameerikas on selline väljend, et kui sind kutsutakse näiteks kossu mängima pärast tööd, siis ütled, et tead, ma olen nii väsinud, et ma kindlasti tulen!
Sport on puhkus. See on lõõgastus.

Nii et mina siis läksin oma esimest jooksu tegema. Õnneks on õues väga ilus ilm. Mõtlesin oma mõtteid ja nautisin loodust. Vahepeal hakkas rinnus pistma, siis hakkas põlv natuke valutama. Pärast poolt maad olin täitsa läbi, kui ma poleks kindlasi tahtnud mitte katkestada, siis oleksin seal pooleli jätnud. Jooksin ikka lõpuni ja kui lõpetasin, ei tundnud jalgu üldse. Jalad ja käed värisevad siiani.. või noh on nõrgad.

Homme kindlasti kuskilt valutab ja ülehomme tuleb lihtsalt julmalt peale joosta, midagi ei aita! Ja magama peab öösel.

Mul on vaim juba tegelikult valmis maratoni jaoks. Ma tegelen oma mõttevisiiga, sellega, et ma olen jooksja:D. Keha peab lihtsalt järele jõudma. Praegu on küll täiesti error, aga pooleli ei saa jätta.

Ma olen täna liiga palju jäätist ka söönud, see just ei valmista ette jooksuks. Pean oma toitumise rohkem läbi mõtlema ja siis läheb kindlasti paremini. Kõik saab korda.

Ülehomme siis paistab, kuidas tunne on! Ma tean, et ma ei jää haigeks ja ma jaksan joosta vähemalt sama palju kui täna. Ohjama, ma pean ikka homme minema jooksma juba! Märkmikus on nii kirjas. Olen pühade ajal teinud pausi... aiai. Homme siis!

Soovige mulle edu. :)